Üksikhääliku ja Häälikuühendi Õigekiri

Üksikhääliku õigekiri

helilised häälikud on täishäälikud ja osad kaashäälikud (j, l, m, n, r, v)

helitud häälikud - ülejäänud kaashäälikud (sulghäälikud ja f, h, s, š, z, ž)

• helitu kõrvale k, p, t (-ki)

See reegel ei kehti

• liitsõna puhul (raudtee)
• liite ees (jalgsi)
• sama sõna eri vormides (kärbse, leidsin)
• võõrsõna puhul (absoluutne)

Erandid: ärksa, tõrksa, erksa

• helilise kõrvale g, b, d (-gi)

Kahekordse täishääliku/diftongi järele kirjutatakse ühekordne k, p, t (koopad)

Mitmesilbiliste sõnade lõppu kirjutatakse k, p, t

• kui viimane silp pole pearõhuline - k,p,t (taburet)
• kui viimane silp on pearõhuline - kk,pp,tt (omlett)

'H' kirjutamine sõna alguses sõltub traditsioonist.

Sõna sees: 

• 'i' asub silbi lõpus (mai-as)
• 'j' asub silbi alguses (ma-jas)

'Ü' ja 'i' järel ei kirjutata 'j' tavaliselt, aga see reegel ei kehti tegijanimede ja liitsõnade puhul,

Häälikuühendi õigekiri

• Iga häälik kirjutatakse ühe tähega (metalne).

See reegel ei kehti kui

1.  liitsõna (plekkpurk)
2.  liide algab sama kaashäälikuga, millega lõpeb sõnatüvi (keskkond)
3.  -gi, -ki on sõna lõpus (kasski)
4.  l, m, n, r järel 3. välte korral kirjutatakse 's' kahe tähega, kui ei järgne kaashäälik (valss)